Tiina endast ja Maximusest:

Oma esimese koera sain, kui olin 8-aastane ning sellest ajast peale on mul kogu aeg karvased sõbrad olnud. Kui lapsepõlve mängukaaslasteks olid seltsikoerad, siis 1983. aastal, 13-aastasena, hakkasin huvi tundma teenistuskoerte vastu. Läbisin ALMAVÜ asjaarmastaja-koeraomaniku kursused ning sain oma esimese töökoera airedale terjeri Indu, kes saatis mind läbi teismeliseea täiskasvanuks saamiseni, 9 fantastilist aastat. Peale tema lahkumist tuli minu ellu tore segavereline koer Mõmmi, keda õpetasin kuulekaks nende teadmistega, mida olin saanud oma esimest teenistuskoera koolitades. Meil oli koos 13 toredat aastat.

Suurshnautser Maximus (ametliku nimega Phoenix Emperor Bewitch Bodyposture). Meie teineteiseleidmine oli täielikult saatuse tahe ning armastus esimesest silmapilgust. See tore habemega poiss tuli minu ellu 2006. aasta palaval juulikuu päeval, 3,5-kuuselt. Tema sünnipäev on 03. aprillil nagu ühele jäärapoisile kohane. Ma ei olnud enne kohanud kutsikat, kes esimestel öödel oma uues kodus üldse ei nuta, aga tema just selline oligi. Esimese öö magasime koos põrandal, mina madratsi peal, tema oma uues pesas minu kõrval. Väike habemik käis mind aegajalt nuusutamas, siis puges tagasi oma pesasse, ohkas kuuldavalt ning magas jälle paar tunnikest, kuni järgmise korrani, kus oli vaja kontrollida, et kas ma olen ikka veel alles. On hetki, mis ei unune...

Maximus oli kutsikana üks pisike suur mürakaru. Paljud meie juures kodu leidnud väiksemat ja keskmist sorti esemed jõudsid läbi habemiku hammaste prügikasti. 2006. aasta sügisel otsustasin oma sõbrale kooliharidust andma hakata ning suundusin kutsikakooli, kus saime esimesed algtõed sõnakuulelikkusest. Sealt edasi hakkasin sügavamalt huvituma koerakoolitusest ning väikeste keerdkäikudega jõudsin meie praeguste juhendajateni (Aivo Oblikas ja Mari Ojarand). Maximus oli 14-kuune, kui mul 2007. a. juunis avanes võimalus saada Aivo kaitsekoolituse treeninggruppi ning tema juhatas meid Mari kuulekusetrenni. Samal ajal tegime esimesed jäljeajamise katsed Aivo käe all. Nii sai alguse meie tee suurte teadmiste poole. Praeguseks on Maximusest saanud tõeline sportkoer, kellega veedame pea iga päev aega treeningplatsil tarkust taga nõudes. Iseloomult on Maximus üsnagi enesekindel noor koer, kodus rahulik, treeningutel aga innukas ja energiline. Augustis 2008 sooritasime edukalt IPO-1 astme eksami. Praeguse seisuga jätkame treeninguid järgmiste eesmärkide saavutamiseks, kui kaugele on võimalik jõuda, eks seda näitab aeg.

(kevad 2009)