Mare endast ja Dakotast:
2003. aastal avanes võimalus võtta koer. Olin siis juba 32 aastat vana! Kuna koera sünonüüm oli minu jaoks saksa lambakoer, siis oli see ka ainuke tõug, mille hulgast kutsikat otsisin. Tahtsin koera, kellega koos saaks kõike teha. Mis see "kõik" pidi olema, ei olnud mul õrna aimugi. Samuti ei omanud ma mingit ettekujutust selle tõu kasvatajatest ega liinidest ega mitte millestki, mille järgi oma otsust langetada. Kennelliidu lehel oleva statistika põhjal valisin välja Estrellesti kenneli, kust sellist kutsikat küsisin. Läkski õnneks.
Urve Lageda juures hakkasime koeraga koolis käima ja tema lükkas meid ka esimestele võistlustele ning näitustele. Edu saatis meid mõlemal pool ja tiivustas tagant. Kõik oli uus ja huvitav. Urve soovitusel ja (ilmselt) ka tänu edukale esinemisele EDÜ kuulekusvõistlustel saime 2005. aastal Aivo juurde varrukatrenni. Vaeva on palju nähtud, kuid ükshaaval ka kõik seatud eesmärgid saavutatud. Lisaks oma koera koolitamisele hakkasin Urve õhutusel alates 2006. aastast ka kuulekusetreeninguid juhendama.
Dakota on olnud paras koer selle maailma tundmaõppimiseks. Mitte liiga hea, aga täiesti piisavate võimalustega. On olnud mulle ustav partner, kes mind alt ei vea. Me pole mitte kunagi mitte kusagil läbi kukkunud! Aga rohkemat temast ka ilmselt välja ei pigista ;). 2008. aasta eest ootab meid ESLÜ kõrgeim autasu: universaalne võitja 1. koht - tipus olles on paras hetk lõpetamiseks...
(kevad 2009)