Merike endast ja Käbist:
Merike:
Koerad on kuulunud mu elu juurde vist sünnist saati. Esimene peni, keda mäletan, oli Valgast pärit Trops - tõupuhas eestimaine väike krants. Tema koolitamisega ma ei tegelenud, istusin hoopis laual, kui Trops, minu nõudmisel, majja toodi. Siis tuli veel Larry, kõlavahäälne tööliini vene spanjel, kes jõi õlu nigu vana mees ja sõi peale jalanõusid, ning kes jätkas seetõttu oma elu jahikoerana, ilma meieta, ühe tõsise jahimehe käealusena.
Järgmise koera, segaverelise Hipiga (kes oli minu silmis peaaegu nagu päris ida-euroopa lambakoer, a la Šarik, Muhtar ja Zivil), sai alguse minu koera-koolitamine.
Olin toona nii 11-12aastane ja alustuseks õppisin iseseisvalt koolitusnippe nii vene telesaadetest ja filmidest kui ka venekeelsetest koerakoolitusraamatutest (oli vist Osnovaneja Sobokovodstvo vms). Mingi aeg sai ka ALMAVÜ dressuuris käidud, aga sealne treener oli nii kuri ja nii tõsine mees (keegi Igor), et ega ma vist väga kaua seal vastu pidanud.
Küll sai Hipile aga selgeks õpetatud, lisaks istu-lamadele-jms, vorsti poest koju toomine, asjade näppamine venna toast, ahjupuude tuppa tassimine, kodu valvamine ja isegi „varrukas“. Viimast õpetasin vene moodi nii, et koer pidi hüppama kätte, kus on nuga ja kui pätt noa teise kätte haarab, siis ründama hoopis seda noaga kätt. Tagumikust hammustamine oli ka lubatud :).
Õpetasin Hipit nii, et mähkisin rätikud ümber käte ja asi sai koerale selgeks tehtud. Rätikud olid vist pärast ikka auklikud ja käed vist sutsu sinised, aga… Kord läks seda isegi vaja, kui vanema vennaga nagelema läksime, ei teagi mille pärast, aga igal juhul andsin koerale käsu „ass“ ja koer ründas ka… Kas ta nüüd just täishaarde sai, aga… Saime pärast vist mõlemad koeraga vennalt siiski kolki.
Hiljem on olnud mul kodus veel kuninglik puudel (kes kahjuks auto all juba noorena suri), afgaani hurt ja ameerika kokker.
Saksa lambakoera, oma lemmiktõugu, ma võtta ei raatsinud, sest minu hinnangul (lapsepõlvest sissesööbinud arusaam) vajab teenistuskoer korraliku kooli ja mul selleks aega laste ja töö kõrvalt poleks olnud. Seega - hurt ja kokker, kes olid siiski kumbki korralikeks kodukoerteks kasvatatud + väiksed trikid enda oskuste hoidmiseks ja pere lõbustamiseks. Kokker Joko oli ikka päris tegija, sest kokkerid, teadagi, on toidu eest valmis või rääkima õppima. Joko tegelikult õppiski :) ja oli oma elu teises pooles mulle veel ka kõrvade eest: ehk siis perioodil, kui mul hakkas kuulmine kaduma (olen nüüdseks kurt, kuigi saan tänu sisekõrva implantaadile siiski enam-vähem hakkama), õppis Joko mulle märku andma, kui telefon või uksekell heliseb jms.
Olude sunnil sai kümme aastat tagasi võetud ikkagi ehtne saksa lambakoer Kätsu, keda siis juba uute internetist leitud koolitusviiside järgi õpetasin. Seda siiski enda tarbeks, mitte võistlemiseks. Ja uute, pehme koolituse algtõdedega tegime tutvust Sirje Vetsi juures.
Kuna Kätsu oli tubli õppija ja meie pere suur metsamatkaja, tekkis toona mõte Kätsu kah „tööle“ panna, õpetada talle päästet (mul selline vajadus midagi maailmale vastu anda, kuna mind on palju aidatud). Tegime seda oma perega ja üsna edukalt: Kätsu oli nii asjalik lõpuks, et tõi vajaduse korral metsast välja nii meie tuttavad, kadunud kindad kui ka mütsid jms. Ning ise metsa eksides, nt seenel olles, piisas vaid koerale käsu andmisest „auto“, et Kätsu meid sihikindlalt autoni juhataks.
Paraku selgus koera kasvades, et tal on „närvid krussis“ ning ta ei suuda kadunud ja leitud inimest „karistamata“ jätta. Seega tegimegi „päästet“ oma lõbuks ning maailm jäi aitamata. Kätsu oli mul üks hirmus hea kaaslane ja pereliige, kelle ootamatu haigestumine ja surm, ainult kaheksa aasta vanuses, pani nutma ka meie pere täismehed. Mina nutan siiani, ka seda siin kirjutades ja lugedes.
Käbi:
Selle kurva sündmuse tagajärjeks ongi Käbi. Tema sai meie koeraks vaid paarinädalasena, kui teda esimest korda Urve Lageda juures peos sai hoitud ja musitatud. Eesmärk oligi toona, detsembris 2009, „teistmoodi“ sakslase võtmine (ei ole näituselemb) ja kindel soov koolitada/ õpetada ja teha juba tõsisemalt päästet.
Selles, et Käbist hoopis IPO-koer on kasvamas, on süüdi muidugi Urve. Tema toetus (ja viitsimine koeraspordivõhikule lõpmatult seletada, et mis ja kes), kallutasid mind just sedalaadi kuulekuskoolituse poole. Lisaks pole patust puhas ka Helve Käro, kes meid 2010. aasta kevadel ühele PJK võistlusele meelitas – jäljekatse võlus mind sedavõrd, et sellega oli siis selge – seda ma tahan ja kohe väga. Esimesed jäljed said koos Käbi õe Coca omaniku Meeli Puussepaga tehtud, esimesed postihaukumised koos Urve ja esimesed tõsised varrukatrennid Tõnu Mägiga.
Tunnistan, et alles mullu sügisel tundsin päriselt, et tegelikult suudan ka mina oma Käbiga IPO-t teha. Et ma olen võimeline koera selleks koolitama (hea juhendaja käe all) ja see on see, mis ma tahan.
2011. aasta jaanuaris sattusin juhuse tahtel, ja ühe sõnumi abil (selle sõnumi sisu avalikustan alles paari aasta pärast :)), ning Urve soovitusel, Aivo juurde kaitsetrenni. Õige pea otsustasime, et Aivo koolitab meid kõigil kolmel IPO osa-alal ning kevade hakul sai paika pandud ka tänavune eesmärk: BH ja IPO1 eksam.
Tänu Aivole saan ma täna, 5. oktoobril 2011, kui ma seda teksti kirjutan, uhkusega öelda - TEHTUD!!! Käbi on meil IPO koer! Esimene aste, esimene mäetipp on vallutatud, järgmised terendavad kauguses, tööd on veel palju ees, kuid usun, et hea meeskonnatöö, mis meid siiamaale on toonud, viib meid ka edasi.
Merike tegmistest ja tema loomalugusid saab lugeda ajaveebist:
http://www.idamia.net/blog/category/loomalood/